Teisipäev, 20. detsember 2016

Örrekese jõuluseiklus

  



Eelmisel nädalal käisime örrekese õpitoas- seiklemas vanalinnas. Kuninga tänaval ootas meid tore giid, kelle juhtimisel asusime avastama vanalinna.



        Esimesena said lapsed teada, mis kirik see mäe pealt paistab- Niguliste kirik. Saime teada, et kunagi oli toodud kirikusse surnud kõrgest soost Belgia aadlik, keda aga suurte võlgade pärast maha matta ei saanud. Ta viidi keldrisse ja unustati sinna.117 aastat hiljem leiti, et tema keha lebab ikka veel keldris lagunemata kujul, olles seletamatul kombel mumifitseerunud
. Hiljem ta küll maeti. Lastes tekitas see jutt suurt huvi, sooviti kohe seda vaatama minna. Kuid kahjuks - seda sündmust saab näha vaid ühelt pildilt, mis peaks kirikus kõigile vaatamiseks ka üleval olema.  Seda tuleb küll kõigil koos oma ema-isaga vaatama minna. 
    Kirikus vaatamiseks ka kuulsa kunstniku Bernt Notke maal "Surmatants."


   Meie ekskursioon kulges edasi mööda Harju tänavat, enne sõda olid tänava ääres majad. Harju tänava otsas uudistasime vanu linnaväravaid, mis tänapäeval oleksid nagu maa alla vajunud.






          Treppidest üles minnes nägime paistmas Kiek in de Kök - i torni. Uudistasime vana suurtükitorni. Müüri sisse oli valatud ka vanad raudkuulid, mida me ka nägime.Aknaaukudest olid väljas suurtükid, linna ümbritsesid mullast bastionid. Poisse huvitas väga, kui suured ja rasked võisid olla kuulid.








         Raagus puude vahelt nägime roosat maja, kus töötab riigikogu, paistis ka Pika Hermani torn, kus lehvib sini-must-valge lipp.
    Edasi siirdume Taani kuninga aeda.
    Lapsed said teada, miks ehitati majad vanasti kividest- kardeti tulekahjusid, sest õnnetuste puhul oleks hävinud kogu linn, kui majad oleks ehitatud puidust. Suurtükitornis valvavad mehed said piiluda korstendest sisse ja näha mis toite valmistati. Sellest ka nimi Kiek in de Kök ehk eesti keeles  "kiika kööki"

   Tore oli ka teada saada, kui pikad olid vanasti saabaste ninad, mida rikkam mees seda pikem saapa nina. Kuidas aga sellise saapaga käia sai, selleks seoti pael saapanina ja põlve külge. Rikkad panid edevusest saapanina külge kellukese, nii et tulijat oli juba kaugelt kuulda. Legend räägib, et siit said taanlased oma rahvuslipu, kui kuningas lahingus  suures palves taeva poole pöördus, juhtus ime ja taevast langes alla valge ristiga punane lipp. Imest julgust saades, suudeti vastased tagasi lüüa.

     Miks Tallinn lonkab, saime teada kui liikusime mööda Lühikest jalga mäkke treppidest üles ronides ja Pikka jalga mööda mäest alla linna tagasi jalutades. Uurisime ka miks tänavatel katteks munakivid. Enne kui munakividest teed tegema hakati oli teed porised ja vihma sadades pea läbimatud hobuste ja vankritega liikujatele.







    Kuidas siis uudised linnas levisid? Istuti kodu ukse ees pingil ja räägiti teistele uudiseid või siis kuuldi uudiseid mööda kõndivatelt inimestelt.


         Uudistasime ka vanalinnas kõige vanemat seieritega töötavat kella.


    Saime imetleda ka Raekoja platsi jõulukuuske ja toimivat jõuluturgu.

        Siin siis saigi alguse - Rae apteegis valminud Mardileib ehk martsipan, mille tekkeloost olime kinos käies näinud ka multifilmi "Mardileib." Raeapteegis valmisid huvitavate kooslustega rohud, mille sisse segati väga huvitavaid asju-muumia mahla, siili okkaid, nahkhiire ja hiire pulbrit. Kõige paremini jäid need meelde Karl Erikule.






    Olimegi tagasi jõudnud oma ekskursiooni alguspunkti Kuninga tänavale.

          Kuninga tänaval ,all keldris jõime sooja teed ja sõime piparkooke.






    Iga laps voltis õpetuste järgi päkapiku saapa.


      LAPSED SAID PALJU UUSI TEADMISI MEIE VANALINNA KOHTA. AITÄHH, MEIE TOREDALE GIIDILE!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar