VIIMSI VABAÕHUMUUSEUMIS.

     Käisime ekskursioonil Viimsi vabaõhumuuseumis, kus meile räägiti , kuidas jõudis vanasti leib lauale.

         Vastu võtsid meid toredad ja lahked muuseumi töötajad.

        Läksime koos taluperemehega  vanasse talumajja.

        Võtsime  ringi ja hakkasime kuulama, mida põnevat meile räägitakse.:)

           Taluperemees küsitles lapsi ja uuris, milliseid vilju teatakse. Lapsed oskasid nimetada kõiki , ka teati, millisest viljast tehakse leiba.

         Kes lugeda oskas, teadis täpselt, mis vili miski on.

         Leiva teekond lauale algab maa kündmisega - millega? Lastele näidati atra ja kes käisid adra ees- hobused. Et maa ilus sile oleks kasutatakse äket.

       Vanasti tuli vili käsitsi põllule külvata, natuke hiljem tuli juba uus leiutis, kus terad laotati põllule sellise toreda masina abil, kus tuli vänta keerata ja terad paiskusid põllule laiali.

        Sügisel algas saagi koristus.

     Sirbiga lõigati vili ja seoti kimpudesse, laoti vankrile ja sõidutati koju rehe alla.

    Vili pandi lae alla kuivama. Lapsed nägid ka talutaret, kus inimesed elasid. Korstend tarel polnud, suits läks lae alla, lae palgid oli mustad ja nõgised. Suits läks tarest välja ukse kohal olevatest aukudest.

          Pildike tare seest.

Kui vili kuivanud, hakati vilja peksma. Millega ? Koodiga.

             Peremees näitas ette ja tal olid ka lastele tehtud väikesed tööriistad, millega said kõik seda tööd proovida. Ega see nii lihtne olnudki ja kes jõuakski seda tööd terve päev järjest teha.

        Kõik said seda tööd proovida.

    Et nüüd puhtaid  teri kätte saada, sõeluti suure sõelaga, tuulise ilmaga tehti rehe all vastamisi uksed lahti, et tuul kõik prahi terade seast ära puhuks.

     Kuivad ja puhtad terad pandi puidust tünni, kus nad said õhku kuivamiseks ja ka hiired rotid ei saanud teradele ligi.

        Mis siis edasi ?  Viljateradest jahu.Kuidas?  Ikka käsikiviga tuli jahvatada.

       Terad käsikivi keskel olevasse auku ja käsikivi keerutama.

    Seda tööd said jälle kõik lapsed proovida.

     Maitsesime jahu ka keelega.   Kindad said kenad jahused. Jahu oli laste meelest hea maitsega.

             Siirdusime teise majja, kus perenaine rääkis lastele, kuidas leiba küpsetati.

           Lapsed istusid suure laua taga. Uurisime , milline näeb välja jahu, millest leiba küpsetati.

        Perenaine näitas, milliseid leibu küpsetati. Ümmargusi kakukesi võeti merele kaasa, leivale tehti ka talumärgid. Jõuludeks küpsetati sea kujuline leib.

         Lapsed said teada, kuidas teha leivatainast. Leivategu võttis aega mitu päeva ja seepärast küpsetati ka palju leibu korraga. 

             

       Perenaine näitas, kuhu pannakse leivataigen kerkima, kui pikk on leivaahi, mida tuli teha enne kui leivad ahju pandi. Mis asi on leivalabidas? Mitu leiba mahub sellesse ahju?

       Lapsed said ka teada, mis asi on vedel leib, mida tähendab ütlus "leivad ühte kappi", mis on sinu "leivanumber". Maha kukkunud leivale anti vanasti suud. Lapsed tohtisid söögilaua ääres istuda alles siis, kui nad olid kündnud esimese vao. Leiba lõikas perele pereisa, ka leib ei tohtinud jääda lauale lõigatud pool ukse poole, muidu võib leib peres otsa saada.

       Maitsesime ka ise küpsetatud leiba. Oli ikka teine maitse küll, kui poest ostetud leival. Arvati ka , et kodus küpsetatud leib on parem.

             Uudistame puurides elavaid küülikuid.:)

           Oli tore päev, kindlasti said lapsed palju uusi teadmisi.